1. erapandimaja taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.
Asutatud 1992. reg. nr. 10047014
   
Ühe, iseenda arvates, suure isemõtleja arvamus
liigkasuvõtmisest ja pandimajadest.

Kindlasti ei soovi antud isemõtleja järgneva üllitisega avastada Ameerikat.

Lugedes internetist-ajakirjandusest ja kuuldes muudest allikatest arvamusi Eesti Vabariigi pandimajade tegevuse kohta, olen kohanud palju vääritimõistmisi antud teemal. Toetudes oma 12 aasta pikkusele töökogemusele taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese erapandimaja tegevdirektorina, püüan need väärarvamused ümberlükata. Oma veendumustele olen leidnud tuge ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide pandimajade praktikast. Tean, et on äärmiselt raske (kui mitte võimatu), muuta inimeste väljakujunenud stereotüüpset arvamust. Eriti kui seda arvamust toetab piiratud mõtlemisvõime ja teised negatiivsed inimese iseloomu ning arengu omadused. Kuid ma püüan siiski!

Esiteks - mõiste „liigkasuvõtja“:

Tahaks väga teada milline on “paraskasum“ turumajanduse tingimustes. Tuginedes oma arunatukesele, arvan, et iga kasum moodustub turul hetkel väljakujunenud teenuse või toote hinna ja antud teenuse või toote pakkumisel tehtud kulutuste suhtest. Kipun arvama, et ei ole ühtegi ettevõtjat, kes ei unistaks 100-protsendilisest kasumist. Kuid kahjuks või õnneks astub siin vahele tema kõrgeausus Turg. Ja see kõrgeausus sõltub juba poliitilistest ja majanduslikest tingimustest riigis ning ka konkreetse ärimehe ahnusest ja rumalusest. See ärimees võib ju pakkuda oma teenust või kaupa ükskõik kui kõrge hinnaga, kui leidub lolle, kes seda temapoolt määratud hinnaga ostavad.

Kuid reeglina on vaenu põhjus hoopis muus. Igihaljas mõttetera ütleb ju:
„Laenate võõra raha, aga tagasi tuleb maksta oma raha!“

Teiseks - mõiste „Pandimaja“:

„Kindlasti maamuna vanim ettevõtlus (amet), kuigi arvatakse teisiti. Et minna sinna või kelle juurde nagu arvatakse, on vaja kas tükk mammutiliha, panaani, raha või mida iganes, mille eest siis saab või antakse.“

Võin sügava veendumusega väita, et ei ole saanud ilma pandimajadeta läbi ükski riik ega linn, olgu see siis ülirikas väike 40 000 elanikuga veinilinn Lõuna-Saksamaal või endine suur „ heaoluriik“ Nõukogude Venemaa. Rääkimata maailma rikkaimast riigist, Ameerika Ühendriikidest. Samuti võin väita, et ei ole maailmas panka, mis oleks nõus andma krediiti inimesele, kellel ei jätku söögiraha kuni järgmise palgapävani. Aga neid põhjuseid, miks võib inimene ootamatult vajada väikest, paljude teiste isemõtlejate arvates, tühist summat, on tuhandeid. Jääb ainult veel kord nentida fakti, et üks kroon koosneb sajast sendist ja kui sul puudub üks sent, siis ei saa sul olla ühte krooni. Kuid selle sendi võid saada ainult kas sõbra või naabri käest ehk pandimajast laenates. Muidugi jääb veel võimalus kerjata või kriminaalne tee. Kuid kindlasti ei saa seda senti pangast. Tunduvalt lihtsam on sealt saada miljon, veel parem miljard. Ei usu? Mine ja küsi! Aga selleks pead sa olema nende silmis autoriteet, ükskõik siis milline. Kipun arvama, et kohvi pakutakse sulle kindlasti. Aga vabal maal, nagu meie armsas Eesti Vabariigis, on igal inimesel võimalik valida millist võimalust ta kasutab või üritab kasutada.

„Andku Teile Jumal, et Te ei vajaks meie teenust.”

Kolmandaks - mõiste „ pandimaja klientuur“

Jah, meie klientide hulgas on vargaid, pätte, narkomaane ja libusid. Nad on meie keskel nagu lutikad, prussakad ja teised igasugused satikad ja närilised ehk kahjurid. Kindlasti kasutavad nad ka teiste kõikvõimalike firmade teenuseid, kuid enamus meie klientuurist on normaalsed kodanikud, kes on sattunud raskustesse, kas siis oma rumalusest või kellegi teise väärastunud inimolendi tegevusest. Ja mis nüüd? Müürime ennast paksust betoonist kuubikutesse ilma akendeta ja usteta, et vargad ja pätid ligi ei pääseks? Aknaid meil siis ei oleks, nii et libusid ja narkomaane me ka ei näe. Ja kui me likvideerime kõik sellised asutused, nagu pangad, fondid ja pandimajad, kust on võimalik saada raha, seda „kurjajuurt“, siis on meil ju kommunism majas.Üldine heaolu, või kuidas? Nüüd veidi tõsisemalt. Igasugustest putukatest, satikatest ja närilistest on võimalik vabaneda ainult ühel teel, see on hoida oma elamine ja selle ümbrus puhtana ning nõuda korda nii endalt kui ka teistelt. Sama on ka igasuguste negatiivsete inimolenditega. Jah, selle puhtuse ja korra peab tagama riik ehk meie ise. Meie peame looma sellise riigikorra, kus ka peale nn eliidi, on igal kodanikul võimalus töötada ja saada vastavalt antud panusele töötasu, mis võimaldaks inimväärika äraelamise nii töölisele kui ka pensionärile. Jumalapärast, ma ei mõtle siinjuures mingisugust Euroopa või Ameerika elatustaset, kuigi ka nendes riikides on kõik need negatiivsed inimolendid olemas. Kuid nende osakaal on kaduvväike. Rahvas, s.o. riik, kes võitleb negatiivsete nähtustega kõikvõimalike keelavate ja käskivate seaduste abil (kuivad ja märjad seadused, igasugused keelud ja käsud) ei saavuta kunagi sellist inimväärilist elatustaset. Olen veendunud, et vajame rohkem reguleerivaid seadusi. Samas teevad arenenud riigid kõik selleks, et see osakaal väheneks veelgi. Kuid selleks ei varjuta ilma uste ja akendeta betoonplokkidesse, vaid püütakse need nn väärastunud psüühikaga ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed suunata kõikvõimalikesse profülaktooriumitesse, stabiliseerimiskeskustesse jne. Kuid mis kõige olulisem, neile püütakse leida töö. Töö, mis annab võimaluse tulla tagasi normaalsete inimeste ehk enamuse hulka. Olevat ju töö teinud ahvist Inimese. Jah, aga alati jääb ka kontingent vanglatele, nagu kõigile headele ja halbadele asutustele. Selline juba kord on Inimene. Kuid arenenud, kaasaegsete riikide kodanikel ei ole pähe tulnud baarid, kasiinod, pandimajad, vangimajad jne ärakaotada. Proovitud on. Paneme veel kinni raviasutused, kus antakse abi aidsihaigetele ja keelustame seksi, siis kaovad ka bordellid ja aids. Homod peaks ka mättasse lööma. Kui seda mõttelaadi veel edasi arendada, siis võiks üldse haiglad likvideerida ja ühe hoobiga kaoksid kõik haigused. Ja edasi? Oo, kui terve ja tubli ühiskond! Või kuidas?

Lähiajaloost on teada fakt, kuidas hiinlased varblaseid hävitasid, sest nood pidavat liiga palju sööma. Mis sellest välja tuli, me teame. Kuid kindlasti peab kõik need halvad ja ka head asutused hoidma kindla ja tugeva kontrolli all. On fakt, et ka nende asutuste varjus sigineb igasuguseid väärastunud inimolendeid ja nende inimolendite potentsiaal on meil mitte väike. 50 aastat õndsat elu suures heaoluriigis on teinud oma töö. Teadaolevalt on Tallinnas umbes 50 legaalset ja mittelegaalset pandimaja. On mida likvideerida või kontrollida. Kuid kindlasti oleks palju suurem saavutus see, kui need pandimajad oleks sunnitud klientuuri puudumisel asuma iselikvideerumise teele. See oleks kindel märk meie elu-olu paranemisest. Palju massipsühoose, nagu isikukultus, faśism ja kommunism, on inimkond juba kogenud. Seal keelati, kästi ja lasti. Ja kus on need keelajad, käskijad ja laskjad? Ja ka meie ise?

„Ära küsi riigilt, mida ta sinu heaks teha saab, vaid küsi endalt, mida sina saad riigi heaks teha.“
J.F.Kennedy

Neljandaks - vargad ja varastatud asjad pandimajas

Väga ebameeldiv on kuulata arvamusi, et pandimajad müüvad varastatud asju. Kurat, varastatud asju võib ju osta ja müüa igaüks, olgu see siis firma või eraisik. Miks peab olema just pandimaja see ainuke koht, mida varastatud kaubaga hangeldamises süüdistatakse? Kõigil Tallinna turgudel kaubeldakse nii vana kui ka uue kaubaga. Kuid üldine arvamus välistab selle, või ei ole tuldud selle mõtte peale, et ka seal on võimalik nii osta kui müüa varastatud kraami. Ja kindlasti on see palju ohutum nii varga kui ka varastatud kraami müüja seisukohalt. Nii üht kui teist seal ei fikseerita.

Ma ei saa väita, et vargad ei käi pandimajas ja et pandimajja ei sattu varastatud asju. See oleks vale. Käivad ja veel kuidas käivad. Kuid veel suurem vale ja rumalus on väita, et pandimajad ostavad kokku ja müüvad varastatud asju.

Kuid kui vaadelda antud probleemi varga seisukohalt, siis kindlasti otsib ta realiseerimiseks koha, kus ta ei pea esitama isikuttõendavat dokumenti. Aga pandimaja on selleks kõige ebasobivam koht. Muidugi, ka pandimajades töötavad kõigest inimesed ja keegi ei saa neid keelata, kui neil jätkub südametunnistust neile pakutavaid varastatud asju osta. Kuid panna need müüki pandimajas, selleks peab antud pandimajaomanik olema küll enesehävitaja või vähemalt ääretult loll.

Samas on ka sellel medalil teine pool. Nende 12 aasta jooksul, mil on töötanud OÜ TKE Pandimaja juhina, on olnud vaid üksikud juhtumid, kus politsei on tuvastanud varastatud esemete olemasolu pandimajas. Kuid on ka tuvastatud, et antud varastatud esemed on pantinud inimesed, kes on need ostnud vargalt. Või on esemed pantinud nn tankist ehk keegi narkomaan, kellel on juba ükskõik mis temast edasi saab. Kuid kõik need esemed omavad konkreetset omanikku, kelle andmed on pandimajal olemas. Aga, mis on minu arvates kõige tähtsam, et pandimajast on vähemalt mingisugune võimalus, kas siis asjade omanikul või politseil, leida see varastatud ese. TKE Pandimajast on politsei leidnud nii mõnegi varastatud eseme ja tabanud ka vargaid. Kuid kui see varastatud ese müüakse võileiva hinna eest maha turul (kõige levinum moodus) näiteks mõnele maainimesele, võib olla kindel, et seda ei leia ükski politseinik, veel vähem omanik. Kipun arvama, et vähe on neid inimesi, kes keelduvad midagi ostmast (on talle seda siis vaja või mitte) kui talle pakutakse seda hinnaga, mis on 10-30% turuhinnast. Isegi väiksema nn allahindluse korral kaotame tihti pea. Näitena võib tuua Stockmani hullud päevad. Sellised me juba kord oleme. Loodan, et mitte kõik.

Kui oleks seadusandlus minu teha, annaksin kindlasti välja seaduse, mis võimaldab pandimajadel ja kõikvõimalikel kokkuostupunktidel pantida, osta ja müüa absoluutselt kõike, olgu see siis leitud, kingitud, ostetud või varastatud. Sellisel juhul tekkiks vähemalt mingisugunegi võimalus nende varastatud esemete leidmiseks ja kui õnnestub, siis ka varaste tabamiseks. Põrandaaluste varastatud asjade kokkuostjate koht on vangimajas, aga see on juba eraldi teema. Võin täie vastutustundega väita, et sellest põhimõttest lähtub Ameerika seadusandlus või siis kirjutamata seadus, aga see ei ole enam määrav. Seal on saavutatud politsei ja sääraste asutuste vahel täielik vastastikune arusaamine ja kokkulepe. Ja ei tahaks ma olla tolle pandimajapidaja nahas, kes seda kokkulepet rikub. Kuid mis tähtsaim, rahvas on sellega rahul. Loomulikult mitte eranditult kõik. Seda ei saa lihtsalt olla mitte kuskil ega mitte kunagi. Kui, siis ehk ainult meie väikses armsas Eesti Vabariigis?!?!

Viiendaks - proovin näpuga katsuda seda kuuma kartulit, mida me loobime ühest käest teise. Või ei loobi? Kuidas keegi soovib.

Üks teine isemõtleja on pandimaja leheküljel väitnud, et see pandimaja pidamine pidavat olema väga julm amet. Aga tahaks küsida, kas see on julmus, kui sa teist inimest aitad tema raskes olukorras? Juba kuulen - “Milline demagoogia! Pandimaja ja heategevus!“ Aga kui keegi tahab tegeleda heategevusega, olla leebe, armas ja hea, siis palun. Igaühel on võimalus (ma arvan, et isegi ilma tegevusloata) avada rahajaotamise ettevõte. Pankadel, liisingfirmadel, pandimajadel ja igasugustel finantsasutustel on paugupealt lips läbi.

Tänase päeva seisuga on pilt kahjuks teine. Pankasid on nii palju, et vähe ei ole. Pandimaju on nii, et tapab. Ainuke, mida või keda ei ole, on leebeid, armsaid ja häid rahajaotajaid. Kõik need halvad asutused ei saaks eksisteerida, kui ei oleks inimesi, kes seda teenust vajavad. Tallinn, oma 400 000 elanikuga, vajab täna 50 legaalset ja mittelegaalset pandimaja. No kurat! See on 1 pandimaja 8000 inimese kohta. Minu, kui nn liigkasuvõtja seisukohalt on kõik justkui OK. Laske, kallid kaasmaalased, daamid ja härrad, samas vaimus edasi. Aga enne kui hakkame keelama, käskima ja laskma, võibolla pöörame siiski pilgud all-linna. Pilt on kõike muud kui lohutav, seda loomulikult minu arvates ja kaldun arvama, et ka nende arvates kes seda näha tahavad. Need, kes suplevad enesega rahulolus, loomulikult ei näe ega ei kuule ja ei tahagi näha-kuulda, mis toimub nn lihtrahva keskel. Aga kahjuks enamus meie teenuse vajajatest on just pärit sealt.

Meie klientuur on suuremalt osalt vene rahvusest inimesed. Loomulikult on ka eestlasi, ja mitte vähe. Kuid kindlasti on olnud ja on mitte-eestlasel raskem. Keelevaegus ja tööpuudus jätavad oma jälje. Kuid ka nemad peavad sööma ja jooma (mitte ainult viina). Ning tihti ei olegi neil teist võimalust, kui tuua pandimajja mingi parematel aegadel soetatud kuldese või olmetehnika, et saaks elada kuni järgmise palgapäevani või mingi muu raha laekumiseni. Meie pandimaja üks põhikunde on inimene, kes on turul või kuskil mujal lähedal, paljaks varastatud. Neil puudub raha isegi kojusõiduks, rääkimata toidu muretsemisest või üüri maksmisest. Selliseid näiteid võib tuua sadu. Ja see, kes seda üllitist loeb, peab teadma, et see ei ole demagoogia vaid kurb ja vastik tõde.

Ja tahaks näha, veel parem rääkida, inimestega, kes teavad muid võimalusi peale pandimaja. Tänapäeval naabri ja sõbra peale lootma jääda ei saa. Kindlasti teavad rasketest olukordadest väljapääse need, kellel puuduvad rasked olukorrad. Aga vot see on juba pesuehtne demagoogia. Elu, aga eriti meie tänapäevane elu, loob soodsa pinnase nii pättidele, libudele, narkomaanidele, varastele ja jumal teab veel kellele, kui ka igat masti rahameestele. Süüdlasi võib siin otsida kaua tahes, aga asja paneb paika ainult aeg ja meie ise. Pandimajad aga olid, on ja jäävad. Ükskõik, kas siis põranda all või peal. Alumised on kindlasti julmad ja karmid, sest seal ruulib jõud. Pealmised on aga kontrollitavad ja vajadusel korralekutsutavad.

Vot selline üllitis! Lugupidamisega T.M.

P.S. Kui keegi, kas siis eraisik või asutus, kes on lähedal finantsidele ja vabale kapitalile, leiab, et ta tahaks midagi teha selle nimel, et liigkasuvõtjast saaks paraskasumivõtja, siis olen Teie käsutuses 24 tundi ööpäevas selle probleemi käsitlemiseks. Retsept on olemas ja sealjuures 100% töötav. Sellest võidaksid kõik. Esmajärjekorras need, kes olenemata põhjusest on sattunud elu hammasrataste vahele. Uskuge mind - neid ei ole vähe. Kaldun arvama, et see kontingent ei vähene veel niipea. Otse vastupidi.

Andku Jumal, et ma eksiks!
TKE Pandimaja OÜ, avatud: E-R: 9-17 ja L: 9-14, Jakobsoni 6, 10128 Tallinn, Tel: 600 9672, Fax: 601 0598